Toivo Kurmet. Suve hääl

Suve hääl me juurde jääb
just kui kauge unemäng
läbi jäise hõbeloori
Näed et hanges teed, mil päike käis.

Suve hääl on kõikjal veel,
soojas tules tahmund leek.
Kõigest sellest eal ei väsi,
raugeb viis, kuid suvepäev vaid jääb.

Sellest ikka mõtlen ma veel,
nii kaugel on see, kuid siiski su sees
kui poleks iial olnud päevi nagu need
veel kõik siis tuulega kaoks, kõik tuulega kaoks.

Suve hääl me juurde jääb
just kui kauge unemäng
kõigest sellest eal ei väsi
ärkab veel, kuid suvehääl vaid jääb

Sellest ikka mõtlen ma veel,
nii kaugel on see, kuid siiski su sees.
Kui poleks iial olnud päevi nagu need,
veel kõik siis tuulega kaoks, kõik tuulega kaoks.

Sellest ikka mõtlen ma veel,
nii kaugel on see, kuid siiski su sees.
kui poleks iial olnud päevi nagu need
veel kõik siis tuulega kaoks, kõik tuulega kaoks.

Sellest ikka mõtlen ma veel,
nii kaugel on see, kuid siiski su sees.
Kui poleks iial olnud päevi nagu neid
veel kõik siis tuulega kaoks, kõik tuulega kaoks.