Ardi Liives / Boris Kõrver

Kõik roosid ma kingiksin sulle
ja õitega pärjaks su pea.
Ei ole sust kallimat mulle
ja paremat ilmas ei tea
kui sina, kes armastad elu,
kes tantsiskled lillede teel,
kui sa, kes ei tea, mis on valu,
ei tea, mis on murelik meel.

Kuid ometi pole mul anda
sull’ midagi, mis on su soov,
ei suuda sind õnnele kanda,
ei sinule päikest ma too.
Mu elutee okastest rada,
kust lillesid võtta ma saan?
Ma okkaid sull’ pakkuda tahan,
ei võta neid vastu mult sa...

Ma tean, sa varsti must lähed
ja naeratad teisele siis,
ma tean, mind armastad vähe,
on sulle ükskõik minu piin.
Ei suuda sind keelata minna,
hääd õnne sull’ eluteel!
Ei kunagi jõua ma sinna –
õnn võõras on minule!

Ma üksi saan hulkuma ilmas,
kuid mälestus sinust on hea,
ja varjates pisarat silmas,
sind surmani meeles pean.
Sa õnne küll kinkisid vähe,
kuid ikkagi kauniks ta jääb.
Kui üksinda nukrana lähen,
neid hetki ma unelmais näen …