SIND OTSIDES

 

 

 

O. Kruus/ G. Taniel

Mul iga hommik kisub pilgu teele
ehk mõnda rada astub sinu jalg
ma olen näoli langend järveveele
kas virvetes ei viirastu su palg

ent mööda teid ka siis ei tule keegi
kui kõu taob vikerkaari sildadeks
ning valelootustega vetepeeglid
ma peksin kividega kildudeks

sind otsides ma metsaradu käinud
ning eksind mööda soid ja padusid
ma oravatelt pärind, kas ei näind nad
oo kuhu sa nii kauaks kadusid

kuid käbikuningad kõik kurvaks saavad
sind kusagil nad pole kohanud
ja eitavalt on väristanud haavad
ning kuused nukralt vastu ohanud

ma mesilase kombel vastu õisi
ka oma palet püüdsin paotada
ehk lille sees sa möödaminnes võisid
siin oma juuste lõhna kaotada

kuid õied metsalõhnadest on triiki
kuldkarikad kõik nõretamas meest
seepärast kumalane tõstab piiki
ja kurjalt sumiseb: sa mine eest

sind otsides
sind otsides...